FOTO: Teet Reier, Türi-Tori kiirlaskumise kodulehe album
Türi-Tori kiirlaskumine on vetevulina saatel kujunenud kevadiste Pärnumaa liikumisürituste üheks kaubamärgiks, kuhu headel aastatel on tulnud kaugelt üle poole tuhande huvilise siit- ja sealtpoolt Eestimaad. Nüüd, mil veehooaeg on täiel määral avatud, on paslik süsta- ja kanuusõprade tegemistele pilk veel kord peale heita.
„Siin pehmod ei sõida“, ütleb tuntud jõemaratoni tunnuslause. Menukas oli aprilli keskpaiku sõidetud Eesti nobedaima rajaga veemaraton nüüdki: peakorraldaja Märt Maipuu sõnutsi käis pika koroonapausi järel eri alustel veemõnusid nautimas ligemale 500 huvilist. Võistlust – või kuidas keegi seda võtab – saab läbida süstal-kanuul, kummipaadil, aerulaulal ehk SUPil või koguni raftiks kutsutaval parvelaadsel alusel, peaasi, et veesõiduki liigutamiseks kasutataks kondimootorit.
Miks on kiirlaskumine sedavõrd eriline, uurisime eestvedajalt lähemalt.
Koroonaperiood seljataga, anti tänavu taas kiirlaskumise ühisstart. Mis mulje üritus jättis?
Väga positiivne tunne on, sest ilm soosis, kõrgema vee tõttu oli voolgi kiire. Seal, kus vähegi võimalik, purustati kõik rajarekordid. Sain inimestelt väga palju tagasisidet, et neile meeldis. Ütleksin, et rahvas oli täitsa ülevas meeleolus. Paremat ei tea tahtagi.
Ütlesite, et ilm andis osalejatele hoogu, mida see veel liikuja jaoks tähendas?
Väga harva olen Pärnu jõel kohanud selliseid tingimusi, kus tuul on valdavalt seljatagant. Ehkki jahe, andis see korraliku efekti, mis mõjutas kiirust: ainuüksi raftide keskmise minek oli üheksa kilomeetrit tunnis – ülivõimas –, süstad liikusid veel viis pügalat kiiremini. Isegi pikima, Paide-Sindi 104kilomeetrise otsa keskmine kiirus oli enam kui 12. Rõhutan, see oli keskmine kiirus. Olen ise kanuuinimene, mistõttu tean, et need on arvestatavad näitajad.
Jõemaratonide juurde käivad alatasa ümberminekudki. Kas nüüdki seisid mõned paatkonnad probleemidega silmitsi?
Siin-seal ikka registreerisime selliseid ekipaaže, kuid võrreldes väga madala veeseisuga – siis on kivid väljas – ei saa öelda, et meil oleks erilisi juhtumeid olnud. Ehkki, midagi juhtub alati. Näiteks, Jändja paisu lähedal nähti, kuidas sealsest paisuaugust läbi lipsanud raft põrkas seejärel vastu sillaposti ja keeras end kummuli. Nägin isiklikult, kuidas üks aerulaual liikuja ümber läks.
Mõni teinegi leidis koha, kus kõige kiuste ümber minna – selline pilt käib maratonidega kaasas. Ikka juhtub, seda ei saa pahaks panna.
Kas olete teinud statistikat, palju on iga-aastaseid uusi osalejaid, palju käib algajaid?
Seda, kes tuleb üldse esimest korda veele, me uurinud pole. Tunnetuslikult võib öelda, et selliseid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Küll tean, et vähemalt pooled veespordisõbrad – statistika näitab, et tänavu oli selliseid 54 protsenti – tulevad meile starti esimest korda. Üldiselt ei ole Pärnu jõgi koht, kuhu päris rohelised õppima peaks tulema, sest nad lõpetaksid juba üsna alguses. Meie jõgi on väga tehniline, mistõttu on enne harjutada vaja. Sel aastal oli osalejaid umbes 500, kes jagunesid 225 aluse peale.
Enne koroonat olid numbrid suuremadki, ent praegu ollakse ettevaatlikumad. Lisaks ei tulnud sel korral starti umbes 50 Venemaa ja Valgevene huvilist. Meil on elujõuline sündmus ja ma ei näe ühtki põhjust, miks jõemaraton edaspidi ei peaks toimuma.
Kas olete siinmail osavõtjarohkeima, Võhandu maratoni isegi läbinud?
Paar korda on mul kirjas. Muide, olin Võhandu projekti sünni juures, mistõttu tunnen sealseid olusid hästi.
Ainuvõimalik küsimus: kumb on karmim katsumus? Võhandust räägitakse legende. Olen isegi selle kahe päevaga läbinud ja tunnistan, et seegi ettevõtmine polnud kergete killast.
Pean tunnistama, et ma ise pole ühe jutiga Türi-Tori pikimat maad läbinud, ehkki lõiguti olen seda teinud. Võistluste ajal olen ise korraldamisega hõivatud ja muul ajal pole nii-öelda kuklasse hingamise tunnet tekkinud.
Kui meie sõidame pika distantsi läbi päevavalgel, teiste seas tagumise otsa tegijad, läheb Võhandul paljude jaoks tööpäev öösse, kusjuures nii mõnigi lõpetab alles järgmisel hommikul. Põhjus on lihtne: seal on mitmeid kohti, kus vesi lihtsalt ei voola ja kui lõpukilomeetritel on järve pealt tuul, tekib koormav vastuvool pealekauba.
Järeldan ma õigesti, et Türi-Tori näol on tegemist Eesti kiireima jõemaratoniga?
Seda saan kindlalt väita, et nii kiiret teist pole. Vaatame olulisi numbreid: meil on keskmise – 78 kilomeetrit pika – distantsi langus selle lõigu peale 50 meetri ning voolu keskmine hulk 400 kuupmeetrit sekundis. Võhandul on esimene näitaja 27, Põltsamaal 30. Võhandul on ees mitmed paisud, näiteks Leevaku ja Räpina, mille ees liikumine aeglustub, meil seda muret pole.
Kui mujal on lolli jõudu rohkem vaja, loevad Pärnu jõel pigem tehnilised oskused.
Miks peaks järgmisel aastal süstasõber Türi-Tori kiirlaskumisele tulema?
Kui soovitakse tehnilist sõitu, tõenäoliselt kõrge veetasemega, on peamine põhjus olemas. Lisaks kiirele voolule on meil tore seltskond, mistõttu jääb üritus kindlasti pikaks ajaks meelde.
2023. aastal toimub kiirlaskumine taas aprilli keskel. Detailse infoga saab tutvuda korraldaja, MTÜ Matkahundi veebilehel.
Vahur Mäe
SoundVoice OÜ
Papiniidu 35-34, 80022 Pärnu linn, Pärnu
E-post: info@soundvoice.ee
Telefon: +372 5660 8532