Rahvastiku kehalise aktiivsuse uuring 2016 näitab, et täisealiste liikumisharrastajate osakaal Eestis on tõusnud 54 protsendile, mis tähendab eelneva aastaga võrreldes koguni 9-protsendilist tõusu. Seega ületab nende eestimaalaste arv, kes tegeleb liikumisharrastusega regulaarselt vähemalt kaks korda nädalas, esmakordselt nende arvu, kes tegelevad liikumisharrastusega harvem või üldse mitte.
Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juhi Peeter Lusmägi sõnul on üks olulisi põhjuseid liikumisharrastajate arvu suurenemises liikumispaikade rohkus. „Rahvusvaheliste uuringute kohaselt on liikumispaikade olemasolu primaarse tähtsusega selleks, et inimesed korrapäraselt liikumisharrastusega tegeleksid. Viimase 15 aasta jooksul on Eestis riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös ning Euroopa Liidu fondide raha abil rajatud arvukalt liikumispaikasid – spordiregistri andmetel on Eestis ca 3000 erinevat spordiobjekti. Sama näitab ka meie värske uuring – liikumisharrastajate arv on läbi aegade kõrgeim ning vaid 2% neist, kes liikumisharrastusega ei tegele, märkis põhjuseks kodulähedase liikumispaiga puudumise,“ rääkis Lusmägi.
Lusmägi lisas, et teine oluline põhjus liikumisharrastajate arvu tõusuks on olnud teadlikkuse kasv. „Inimesed on muutunud üha teadlikumaks liikumise kasulikkusest ja oskavad oma vaba aega paremini sisustada. Teadlikkuse kasvu näitab ka oskus valida alade ja varustuse vahel – kui veel mõned aastad tagasi tõid eestlased uuringus ühe takistava tegurina seda, et liikumine on kallis, siis tänaseks juba teatakse hästi – selleks, et liikuda, ei pea olema kallist ja spetsifilist spordivarustust või klubikaarti, vaid saab endale sobivas riietuses liikuda ka kodu lähedal,“ ütles Lusmägi.
Liikumisharrastusega nagu jooks, rattasõit, võimlemine, pallimängud, jõuharjutused või muu tegeleb regulaarselt kaks või enam korda nädalas koguni 54% Eesti elanikkonnast. See ületab Eesti liikumisharrastuse uuringu 18-aastase ajaloo mullu püstitatud rekordi koguni 9 protsendipunktiga. Keskmiselt kord nädalas liigub 13% eestimaalastest ja paar korda kuus või harvem 15% eestimaalastest. Nende hulk, kes ei tegele liikumisharrastusega üldse, on vähenenud aastaga 33 protsendilt 19 protsendile. Kuigi langus on suur, tähendab see siiski, et sisuliselt iga viies täiesealine Eesti elanik ei liigu isegi minimaalselt ning ligi pool elanikkonnast ei liigu piisavalt.
Regulaarselt liikuvate eestlaste hulk püsib mitte-eestlastest kõrgemal. 2016. aasta sügise seisuga tegeles liikumisharrastusega regulaarselt 55% eestlastest, aga 49% mitte-eestlastest. Kui regulaarselt liikuvate eestlaste hulk tõusis aastaga 10 protsenti, siis mitte-eestlaste puhul oli aastane tõus 5 protsenti. Üldse ei tegele liikumisharrastusega 18% eestlastest ja 22% mitte-eestlastest, mis tähendab mullusega võrreldes siiski vastavalt 13-protsendilist ja 15-protsendilist paranemist.
Jätkuvalt on kõige populaarsem tegeleda liikumisharrastusega omaette – üksinda eelistab liikuda 45% eestimaalastest. Kuigi omaette sportimine on läbi aastate olnud ülekaalukalt enimlevinud, näitab see siiski aeglast, kuid järjekindlalt kahanemist. Näiteks 2013. ja 2014. aastal eelistas üksinda liikumisharrastusega tegeleda koguni 51%. Sõprade ja tuttavatega omal algatusel liigub 19%. Läbi aegade kõrgeimal tasemel on eelistus liikuda treeningrühmas ja koos pereliikmetega (mõlemad 17%). 18% vastanutest ehk pea iga viies oli viimase 12 kuu jooksul kaasa löönud ka mõnel tervisespordiüritusel. Äsjalõppenud aasta seisuga tegelesid eestimaalased kõige enam jalgrattasõiduga (38%), jooksmise ja kõnniga (mõlemad 30%), järgnesid ujumine (23%) ja jõusaal (16%). Harrastatavate alade nimekirja jõudis veel kümneid alasid.
Ülekaalukalt levinumad põhjused, miks eestimaalased liikumisharrastusega enda sõnul tegelevad, on liikumise kasulik tervisemõju (60%), liikumisest saadav nauding ja võimalus stressi vähendada (51%) ning soov olla vormis ja hea välja näha (32%). Kõik teised põhjendused jäid kaugele maha. Peamise takistusena liikumisharrastusega tegelemisel nimetati ajapuudust (44%), millele järgnesid tervisest või vanusest tulenevad piirangud (25%), motivatsioonipuudus ja laiskus (22%) ja niigi väsitav töö (16%). Seega on peamised põhjused pigem isiklikud – läheduses asuvate sportimisvõimaluste puudumist märkisid ainult 2%.
Liikumisharrastuse uuringu viis Turu-uuringute AS Liikumistervise innovatsiooni klastri SportEST ja Ühenduse Sport Kõigile tellimusel läbi 2016. aasta septembris, küsitledes 1014 eestimaalast vanuses 15-69 kõigis maakondades üle Eesti. Saadud andmeid võrreldi varasematel aastatel läbiviidud uuringutega. Rahvastiku kehalise aktiivsuse uuring 2016 on kaasrahastatud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondist.
Foto: Liikumisharrastajad 2016. aasta Pärnu Rannajooksul (Spordiklubi Pärnu Kahe Silla Klubi)